Rooma saun Serbias tõi arheoloogidele erakordse üllatuse: luksuslik privaatne saunakompleks oli rajatud keisripalee massiivse kaitsetorni alumisele korrusele. Sealt leiti kolm basseini, põrandaküttesüsteem, ahi ja spetsiaalne kuum higistamisruum. Umbes 1700 aasta vanune avastus annab uue võimaluse mõista, millist rolli mängisid kuumus, vesi ja kümblus Rooma impeeriumi eliidi igapäevaelus.
Avastus tehti Ida-Serbias Negotini lähedal asuvas Vrelo-Šarkameni arheoloogilises kompleksis. Seal asus 4. sajandi algusest pärinev kindlustatud keiserlik residents, mida seostatakse Rooma keisri Maximinus Daiaga.
Arheoloogid on seda paika uurinud juba aastakümneid, kuid uus leid osutus erakordseks isegi kogenud teadlaste jaoks.
Privaatne saun ehk balneum avastati palee tohutu edelapoolse nurgatorni kõige alumiselt tasandilt.
Just selle asukoht on avastuse üks tähelepanuväärsemaid omadusi.
Saun oli peidetud palee torni
Rooma saunad ehitati tavaliselt järjestikuste ruumide kompleksina, kus inimesed liikusid erineva temperatuuriga alade vahel.
Siin pidid arhitektid lahendama hoopis teistsuguse ülesande.
Saunakompleks tuli mahutada ümmarguse torni sisse.
Saunaruumid paiknesid ringikujulise konstruktsiooni ühes osas, teises aga asus tehniline infrastruktuur – ahi ja koht metallanumale, milles soojendati vett.
Praeguse info kohaselt pole arheoloogidele teada otsest paralleeli, kus luksuslik privaatne keisrisaun oleks Rooma impeeriumis paigutatud monumentaalse paleetorni sisse.
Kolm basseini ja põrandaküte
Kompleksis tuvastati kolm basseini või kümblusvanni.
Üks muljetavaldavamaid leide on aga väga hästi säilinud hüpokaustsüsteem.
Hüpokaust oli roomlaste kasutatud põrandaalune küttesüsteem.
Põrand tõsteti väikestele tellistest sammastele ning ahjust tulev kuum õhk liikus põranda all. Nii soojendati korraga nii põrandat kui ka selle kohal olevat ruumi.
Selline tehnoloogia võimaldas luua kontrollitud sooja keskkonna peaaegu kaks aastatuhandet enne tänapäevaseid keskküttesüsteeme.
Rooma saunades oli sellel eriti oluline roll.
Arheoloogid leidsid ka sudatorium’i
Saunakompleksis tuvastati ka sudatorium.
Selle ladinakeelse nimetusega tähistati väga kuuma ruumi, mis oli mõeldud intensiivseks higistamiseks.
Tänapäevastes käsitlustes võrreldakse sudatorium’i mõnikord lihtsustatult sauna või aurusaunaga, kuid seda ei tohiks samastada tänapäevase Soome sauna ega Baltimaade saunatraditsioonidega.
Rooma kuumuse- ja kümbluskultuur oli üles ehitatud teisiti.
Põhimõte tundub siiski üllatavalt tuttav: inimene läheb teadlikult kuuma keskkonda, higistab ning liigub seejärel edasi teiste vee- ja temperatuuriprotseduuride juurde.
See näitab, kui vana on tegelikult inimese soov kasutada kontrollitud kuumust keha heaolu ja hooldamise eesmärgil.
Sauna kohal oli kuue aknaga kuppel
Arheoloogide rekonstruktsioon näitab, et saunaruumide kohal kõrgus kunagi kuppel.
Selles oli kuus aknaava.
Selline lahendus nõudis märkimisväärseid arhitektuurilisi ja insenertehnilisi teadmisi. Ehitajad pidid korraga lahendama kupli konstruktsiooni, kütmise, veevarustuse, niiskuse ning sauna toimimiseks vajaliku tehnilise infrastruktuuri küsimused.
See polnud lihtsalt pesemisruum.
Tegemist oli keeruka privaatse kümbluskompleksiga, mis oli projekteeritud Rooma ühiskonna kõige kõrgema staatusega inimestele.
Saun kuulus keiserliku residentsi juurde
Vrelo-Šarkameni kompleksi seostatakse keiser Maximinus Daiaga, kes valitses 4. sajandi alguses.
Ta oli üks tetrarhia perioodi valitsejatest, mil tohutu Rooma impeeriumi juhtimine oli jagatud mitme keisri vahel.
Šarkamenis ei asunud ainult kindlustatud residents.
Lähedalt avastati ka keiserlik mausoleum, kust arheoloogid leidsid 1996. aastal erakordselt väärtusliku kuldehete kogu.
Seetõttu on Vrelo-Šarkamenit juba kaua peetud oluliseks arheoloogiliseks paigaks, mis on seotud hilise Rooma impeeriumi eliidiga Balkanil.
Äsja avastatud saun lisab sellele loole uue mõõtme – keiserliku residentsi elanike eraelu ja igapäevased harjumused.
Rooma saun oli palju enamat kui pesemiskoht
Rooma kümbluskultuur ulatus palju kaugemale keha pesemisest.
Linnade avalikud termid olid paigad, kus inimesed kohtusid, vestlesid, tegelesid kehaliste harjutustega ja ajasid äriasju.
Privaatne keisrisaun täitis mõnevõrra teistsugust rolli.
See oli mugavuse ja staatuse ruum.
Vrelo-Šarkameni leid näitab, kui palju tehnilisi ressursse oldi valmis kasutama selleks, et tagada otse residentsis kontrollitud kuumus, soe vesi ja erinevad kümblusvõimalused.
Sellise luksuse toimimiseks oli vaja kütust, vett ja inimesi, kes kogu süsteemi töös hoidsid.
Vanad roomlased oskasid kuumust juhtida
Saunaajaloo seisukohalt on eriti huvitav, kui palju tähelepanu pöörasid Rooma insenerid mitte ainult temperatuurile, vaid kuumuse liikumisele.
Ahjust tulev kuum õhk suunati põranda alla.
Soojust kasutati konkreetsete ruumide kütmiseks.
Vett soojendati eraldi süsteemis.
Erinevad alad pakkusid erinevaid temperatuurikogemusi.
Tänapäeva saunades räägime kerise võimsusest, ventilatsioonist, õhuniiskusest, lavade kõrgusest ja õhuringlusest.
Tehnoloogia on täiesti erinev, kuid põhiküsimus on üllatavalt sarnane – kuidas juhtida kuumust nii, et inimene saaks seda tõhusalt ja mugavalt kasutada?
Tehnoloogiaid lahutab 1700 aastat, põhiideed mitte
Loomulikult pole Rooma balneum sama mis Eesti saun.
Seal puudus meie vihtlemistraditsioon ning sudatorium’i ei saa lihtsalt nimetada tänapäevaseks saunaks.
Kuid põhiidee sarnasust on raske mitte märgata.
Kuum ruum.
Higistamine.
Vesi.
Jahutamine.
Puhkus.
Inimene kasutab teadlikult temperatuuri, et tekitada kindel kehaline kogemus.
Erinevad kultuurid on selliseid põhimõtteid arendanud juba tuhandeid aastaid.
Väljakaevamised jätkuvad
Arheoloogid pole Vrelo-Šarkamenis oma tööd veel lõpetanud.
Teadlastel tuleb täpsemalt välja selgitada üksikute ruumide kasutusotstarve ning mõista, kuidas keiserliku residentsi elanikud saunakompleksi sisenesid ja seal liikusid.
Iga uus leid võib aidata paremini mõista mitte ainult hoone arhitektuuri, vaid ka hilise Rooma ühiskonna kõrgeimate kihtide igapäevaseid harjumusi.
Just seetõttu on avastus huvitav ka saunaajaloo seisukohalt.
Me räägime saunatraditsioonidest sageli kui millestki väga kohalikust – Soome saunast, Läti pirts’ist, Eesti suitsusaunast või Vene banja’st.
Kuumuse ja higistamiskultuuride ajalugu on aga palju laiem.
Rooma saun Serbias tuletab meelde, et juba umbes 1700 aastat tagasi ehitasid inimesed keerukaid ruume, kus kuumus, vesi ja puhkus ühendati läbimõeldud tervikuks.
Tehnoloogiad, hooned ja traditsioonid on muutunud.
Inimese huvi kuumuse vastu mitte.
Allikad
Serbia Arheoloogia Instituut – Vrelo-Šarkameni arheoloogiline kompleks.
RTS – info äsja avastatud privaatse keisrisauna kohta.
Archaeology Magazine – Lavish Roman Bath Excavated in Eastern Serbia.
Live Science – info Vrelo-Šarkameni keisrisauna avastuse kohta.
